Meie klassis on üsna palju õpilasi. Igaüks on omaette isiksus ja sageli tuleb ette olukordi, kus püütakse oma üleolekut kehtestada halva sõna või halva teo läbi. Möödunud nädal on minu jaoks väga raske olnud, on tulnud lahendada ebameeldivaid juhtumeid ja kahjuks alati ei saagi kõike parandada. Selleks, et meil oleks koolis hea ja turvaline, peab igaüks meist vaeva nägema. Kõige suurem suutmine on iseenese muutmine.
Täna hommikul kuulsin sellise loo, mis juhtus paraolümpiamängudel (puuetega inimeste olümpia): 100 m finaaljooksus märkas jooksu juhtija, et üks võistlejatest on maha kukkunud ja nutab. Ta loobus oma liidrikohast, läks kukkuja juurde, ulatas talle käe ja koos hakati jooksma finišijoone poole. Nendega ühinesid käsikäes ka teised finalistid ja lõpujoon ületati üheskoos. Kes oli VÕITJA? Mõtle selle üle.
Kas sõna ja muskliga enesekehtestamine on ainuõige tee oma üleoleku näitamiseks...
